Uudiseid Taimaalt (loe: Jaapanist)

Tere jälle! Interneti- isolatsioon on lõppenud, õigemini see lõppes juba palju varem ja kestis üldse kokku umbes 3 päeva. Aga võõrutusnähud olid sel ajal väga karmid ja lisaks veel jetlag lennukisõidust. Telefoni-isolatsioon kestis kauem, tel-putkad on küll kämpuse piirkonnas olemas ja lubavad välismaale ka helistada, aga mul ei läinud see õnneks. Aga nüüd on mul ka päris oma telefon 080-3319-0929, jaapani stiilis klapiga ja puha, et ikka jaapanipärane olla.

Kohe esimesel päeval tuli üle elada ka teine võõrutusnäht. Nimelt selgus, et olin lennujaamas soba-nuudlite söömise kõrvalt unustanud vahetada oma euro-dollarid jeenideks ning pärast bussisõitu koha peale ülikooli kämpusesse selgus, et kõik pangad suletakse jaapanis kell 15 ja postkontorid küll veidi hiljem, aga ka see ei päästnud enam. Niiet olin juba peaaegu arvestanud, et kõik vajalikud ettevalmistused jäävad eesoleval nädalavahetusel tegemata ning pean hoopis hoolikalt toiduraha lugema. Siiski päästis mind seven eleveni nimeline väike kohalik pood, teistes kombinides (convenience store, otsetõlkes mugavuspood vms) ma oma raha automaadist kätte ei saanud. Üldse pole siin sularahamajandus kuhugi edasi arenenud ja oma kaardiga pole mul seni kusagil veel maksta õnnestunud.

Järgmisena võõrutati mind kardinatest, kuna peale pikka registreerimisprotsessi ühiselamus elamiseks saadeti mind laua, tooli, kraanikausi, voodi, lae-seinte-põrandaga tuppa, kus polnud isegi kardinaid. Niiet esimesed 2 päeva ärkasin koos päikesega kell 6 ja läksin 24 tundi lahti olevasse kombinisse vett ja hommikusööki ostma. Nüüd on kardinad muidugi olemas, Jusco nimelisest kohast, meenutab kahtlaselt Jyski aga ilmselt on see lihtsalt kopi-peist, mitte selle filiaal. Tänaseks on ka mu tühi tuba sisustatud, Jaapani kombe kohaselt pannakse kasutamist mitte leidvad asjad kindlatesse kohtadesse, niiet tiirutasin neid mööda ringi, mõned asjad sain eelmise aasta eestlaselt ja mõned uutelt tuttavatelt. Külmkapi vedasin ka käruga kohale paari kilomeetri kaugusel olevast teisest ühikakompleksist, mis oli üsna koomiline nii mulle endale kui ilmselt ka paljudele jaapanlastele, kelle silmad mind saatsid :DD

Võõrduda tuli muidugi ka tavapärasest dushi-all käimisest, kuna jaapani kommete kohaselt võetakse plätud dushi alla minnes ära (sama käib poes riiete proovimise kohta, jalanõud ära), samuti ei võeta dushi mitte euroopa mõttes tavapärases püstiasendis, vaid plastmassist tool-kausi peal istudes ja eesolevasse väiksesse peeglisse vaadates. Esialgu tundus, et tuleb loobuda ka hommikusest dushi all käimisest, kuna minu ühikas dushe pole ja ühikakompleksi keskuse vannimaja tehakse lahti alles kell 17/18. Siiski õnnestus mul uute semude käest koodid hankida, niiet saan nende ühikates olevatesse tasulistesse dushiruumidesse minna (kus ei ole istumisvärki).

Ühikakompleks ongi siin natuke väsinud ja räpakas, aga nagu mu tuutor ütles, siis harjub ära ja saab isegi armsaks. Tuutor on mul magistriõppest üks tüdruk, vene keelest huvitatud ja käis vahetuses peterburis. Inglise keelt ta ei oska ja kuna peale jaapani keele on valikus veel vene keel, siis pean end jaapani keeles selgeks tegema, mis ei olegi nii kerge ja ajab ajud krussi. Suurem osa inimesi siin tegelt inglise keelt ei räägi (v-a välismaalased), niiet ajud on enamuse ajast krussis, aga loodetavasti hakkan varsti ära harjuma.

üritasin miskeid pilte üles laadida, aga siia vist ei saa palju panna? või saab? need on teise päeva kohalikest pidustustest, mil muidu vaikne tsukuba oli rahvast pungil täis ja pidu käis.