tana esimest korda tunnen koduigatsust ka. tahaks enam mitte kuulda jaapanlaste stamp tutvumist, et hello my name is... please call me. ja is it your first time in japan. vuhh. sest me tutvume juba liiga paljudega, mina eelistaks vahematega ja sugavamalt.
uleeile lahkusime toyost, kaisime kyoto puhta vee templit vaatamas, mis oli vaga kena, samas liiga palju inimesi. ja siis oobisime natuke traditsioonilisemas linnas kui tokyo, hanaotsu oli vist, vahvaid vanu bambusmattidega maju tais tipitud. ja hotell oli endiselt korgem klass. tana oobime ulikooli kampuses. kolmekesi toas, koik eri rahvusest. nii et elan koos jaapanlase ja timor leste tudrukuga. ei tunne neid veel. just loppes jarjekordne diskussion teemal vesi ja selle kaitse, mis rohkem piirdus tavalise joonistamisega, sest inglise keel tuleb paljudel suht raskelt veel.
siin ritsumeikani ulikoolis, kus istun infotehnoloogia osakonnas interneti taga(opilased ei tohi oma paroole oelda, seega mujalt ei saa) opib a la 10 000 inimest, seega tundub paris suur.
tana tutvustati meile veel kohalikku shigaraki keraamikakunsti, saime ka ise varvida oma kujukesi ja homme lahme algkooli opilastega funnima ja kohalikku muusejunni.ja tana saime veel proovida jaapani traditsioonilisi muusikariistu, taitsa haasti tuli valja, sest ma valisin kota ja kuna ma oskan numbreid jaapani kanjides lugeda, sain nooti mangida laulu ue o muite aruko. hasti kuulus jaapani laul.
varsti meil hakkab parti kohalikega. vuhhuu.
olge tublid ikka. seda polegi veel oelnud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment