Nüüd sai otsustatud 2nädalase puhkuse kasuks Eestimail, teha tasa ka lubatud ja tegelikult ära jäänud jõulupuhkuse eest. Kuidagi veider on siin: midagi erilist nagu muutunud ei ole ja igapäevaseid põnevaid avastusi, mida Jaapanis võis teha, ei ole ka kuskilt võtta - kokkuvõttes natuke igav.
Siiani tehtud väike tähelepanek Eesti kohta: igihaljaid puid on vähe, tundub, et Jaapanis on kunagi meelega tegeletud igihaljaste puude istutamisega: nendega võib ka päikeselise ilmaga südatalvel aastaajaga täitsa puusse panna, sest rohelus ei kao kuhugi, näiteks oli Tsukuba ümbruses novembrist detsembrini ja võimalik ka et veebruarini õitsevaid roosade õitega puid. Kuna kirsipuude ja vahtrate istutamisega on tegeletud suht sihipäraselt, siis teen hetkel oletuse, et neid igihaljaid puid on samadel esteetilistel kaalutustel maasse torgatud. Samas tuleb mulle meelde ENE kliimavööndite kaart ütles mulle kunagi, et suur osa jaapanist asub vahemeremaadega samas subtroopilises vööndis, kus igihaljaid ja paksulehelisi on nähtud hunnikutes, ja võin sellise oletusega ka lihtsalt puusse panna.
Reis vanematega sai lubatud 3nädalasest 1 nädal lühem ja meeleolu mõnelgi päeval mitu tooni tumedam. Aga ikkagi sai kokkuvõttes palju nähtud ja kogetud. Üllataval kombel tundsid meie vastu huvi ka palju rohkemad kohalikud võrreldes kuumavereliste rahvaste maade külastustega: esimest sõprust üritati sobitada juba 2sel päeval Hiroshimas, kus trammi kõrvalistmel olev vanamemm hakkas meie päritolu kohta aru pärima. Tegi seda algul küll punnitatud inglise keelega, pärast läksime siiski jaapani keelele üle: kui ei kasuta, siis ei saagi selgeks ja mõni otsekohene inimene ikka aitab vigu ka parandada, ütles memm. Kui sai trammis kohtutud memmele lehvitatud ja Hiroshima suurimat vaatamisväärsust- rahuparki ja tšehhi arhitekti projekteeritud kiriku varemeid vaatama mindud, lähenes veel üks jaapani proua, kes tundis huvi, ega me ameeriklased pole, vahetas paar inglise keele tunnis selgeks õpitud viisakusväljendit ja andis meile siis isetehtud paberist volditud õied, mida sai rinda torgata, väga ilusad muide - olime just ühe mälestusmärgi juures, kus oli tuhandeid volditud kurgi sõtta mobiliseeritud noorte mälestuseks.
Selliseid inglise keele praktiseerimise vastu huvi tundvaid jaapanlasi leidus veel: Kyoto keiserlikus pargis giidiga jalutades ja tema seletusi kuulates aitas minu nõutut nägu nähes üks härra mind hädast välja. Meil oli selline omamoodi giid, kes end oma pintsakusabast aeg-ajalt sikutas ja suht vaikse häälega pobises ja nalja viskas. Kujutasin siis ette, kuidas ainult inimesed tema vahetus läheduses tema jutust aru võisid saada, teised ilmselt lihtsalt nautisid ilma ja ilusat vaadet. Teises pargis oli meil jälle ingliskeelne tuur, mida viis läbi nooremapoolne mees, kes vabandas väga, et peab teksti niimoodi maha lugema, sest päris giid polnud mingil põhjusel kohale ilmunud. Jutt oli küll inglise keeles, ent suurepäraste näidetega jaapani keeles kõnelemise juurde kuuluvatest hädavajalikest väljendistest: "maa", "eeto", "anoo" jne, niiet võisin vanematele suurema vaevata selgitada nende tähtsust ja kasutust.
Bussiga Arashiyamasse ahviparki sõites, laienes meie tutvusringkond veelgi: buss oli täis teises linna otsas olevast loomaaiast naasnud lasteaiakasvandikest, kelle kollastest müstidest bussi sisemus säras ja kes niimoodi ühel istmel mitmekesi väherdes koos hunniku kasvatajatega oma peatust ootasid. Meie läheduses juhtusid istet jagama Sakura-chan ja keegi noorhärra, kes meid üksisilmi uuditasid ja aeg-ajalt üksteisele vopse kuklasse virutasid - vopsujagaja oli pigem küll muidu väga armas Sakura. Otsustasin siis natuke pärida, millega nad tegelesid ja kes neile loomaaiast ikka kõige rohkem muljet avaldasid: Sakurale meeldis kaelkirjakupoeg ja noorhärra arvas, et lõvi oli kõige ägedam. Edasi arutasime, kust meie seltskond ise pärit on, Euroopa ja eriti Ida-Euroopa ei teinud laste häguseid pilke selgemaks ja siis arvas kasvataja, et väike Sakura peaks kodus isa käest üle küsima.
Samast bussist leidsime pärast laste peatust veel ühe vestluskaaslase, kes algul mu jaapanikeelsetele vastustele näis natuke tõrkuvalt vastavat ja sain siis aru, et härra tahtis ikkagi inglise keelt harjutada, niiet kuulasin siis osavõtlikult tema ingliskeelseid soovitusi Kyoto põnevamatest kohtadest. Ja kui tema omakorda maha läks, hakkas minuga vestlema mu kõrvalpingil istuv daam, kes lõpuks kinkis mulle ka oma vihmavarju, sest üle pika aja oli hakanud sadama midagi lume ja vihma vahepealset.
Ise üritasin tutvust teha erinevate infovaldajatega. Näiteks uurisin igal õhtul ööbimiskoha vastuvõtust, millised on uued uudised, kuhu on nüüd ohtlik minna, mis nad päeva jooskul telekas on rääkinud ja mis saab edasi - sest pidime ikka oma turistiplaani täita, seega infosaamiseks jäid mõned väärtuslikud tunnid hommikul enne välja minekut ja õhtul enne magamaminekut ja seda ei tundunud üldse piisavalt. Kuna internetipunkt oli ka kohe vastuvõtulaua juures, olin seal kohe eriti tihe külaline (kuulsin enda kohta kommentaare- kowakute, kowakute ehk irrmus,irmmus- ja pärast seletust laamade paiknemise kohta ning selle kohta, et teoreetiliselt peaks hetkel viibitud Kyotos pisut seismilisem olema kui mujal, aga millegi pärast pole nii ikkagi ajalooliselt olnud, soovitati mul rahulikult võtta ja lõdvestumiseks sammud allkorrusel oleva vannimaja poole seada.
Infot üritasin välja pressida ka teistest kohtadest: näiteks rongijaamas asuvast reisibüroost. Pärast tükk aega ootamist ja natukese info saamist onu käest, kes käis saalis ringi ja küsis erinevate küll juba järjekorra numbri võtnud inimeste käest, et mis asjus tuldud on, saime jutule reisibüroo ühe teise meesteenindajaga. Ei tea kas ainult tundus nii, aga enamik töötajaid näisid meid vältivat, pöörasid pilgu kõrvale ja tegid näo, et tagatoas ootab ka neid tähtis ülesanne ja nimetatud teenidaja määrati meile ilmselt kartusest, et keegi meist sõnakestki jaapani keelt ei valda.
1 comment:
Post a Comment