kuldne nädal

Kuldne nädal on üks mu lemmikpühasid Jaapanis, ilusti ühel parimal aastaajal kevadel ja mõnusasti pikk. Päris nädalat tegelikult välja ei anna, kuna päevad on natuke harali, aga meie kooli puhul jäid küll vahepealsed tunnid ära :) Ühe seletuse järgi seisneb pühade seotus kullaga selles, et sõjajärgses Jaapanis sai seadusega välja kuulutatud 9 püha ja mitu tükki neist olid praeguse kuldse nädala ajal kobaras koos - tõi kaasa palju raha puhke- ja muidu meelelahutustööstusele, mistõttu keegi filmimees nimetas selle kuldseks nädalaks.

Et ma leidsin ka endale toreda reisikaaslase Natasha, otsustasime trotsida inimmasse ja minna Ise ja Kiso kanti rändama. Ja seekord üliodava bussiga, mis sõitis läbi öö Nagoyasse. Bussi süsteem oli lihtne - iga 2 tunni tagant sai käia suures, avaras ja ilusas kempsus kuskil maantel, osta samast lähedalt suveniire või näkse või lihtsalt kogu aja magada. Oma peatuse ajal magama jäänud reisijad äratati ka kenasti üles, sest reisisaatjal oli skeem inimeste istekohtade ja nimedega. Mu jalgadele muidugi buss väga ei meeldinud, aga iga paari tunni tagant jalasirutuspause tehes ja tagasi tulles Nagano piirkonna mägesid nähes ei olnud kokkuvõttes väga viga.

Ise pühamut võib teatud arvestuste järgi pidada üheks pühamaks paigaks Jaapanis, isegi keisri lõunalauale minevad juurikad pidid sealtkandist tulema=) ja kõige pühama shinto templi läheduses ei tohtinud pilti teha, või tegelikult isegi ei näinud suurt midagi, sest aed oli ees. Saime seal aia ees oleva trepi peal pool tundi sabas oodata ja ka head õnne küsida.

Pärast sõitsime mere äärde kahte püha kanepinööriga seotud kivi vaatama ja leidsime ennast konnade paradiisist.

Järgmise päeva rikkus ära vihm, niiet ära jäi plaanitud matk Kiso oru ühest külast teise, kuigi üritasime natuke maad ikka läbi käia. Kokkuvõttes midagi eriti põnevat just ei toimunud, lihtsalt kena mägiküla ja turistipoodide läbikammimine, kastanikookide söömine ja end vastikult märjana tundmine. Ja kuna mul õnnestus kõik selle päeva pildid kenasti ära kustutada, sest ekslikult arvasin, et juba on arvutis olemas, olin üsna tige ja tükk aega tegin mälutaastust arvutile, kõvaketastele ja nii edasi, midagi tagasi ei saanud muidugi. Seega 2 pilti on Natashalt, üks niisama külavaade ja teine ühest linnast, kus oli üles hõisatud võimsalt palju Jaapani lippe ja karpkalalippe (http://en.wikipedia.org/wiki/Koinobori) muidugi ka, et kõik poisid sama tugevaks kasvaksid nagu karpkalad, ju siis on vintsked kalad. Pildid on muidugi kõik täpselt vastupidises järjekorras nagu alati, kuna sõit lõppes Nagoyas, mida ma pärast hommikust toanaabrite norskamise läbi üles ärkamist hakkasin üksi turistitama.