siin hakkab ka sügis kohale jõudma, keskpäeva paiku on 15-18 kraadi ringis ja õhtuti 10 või isegi alla. Pean vist varsti oma saja-jeeni poest ostetud lilleliste sussidega toas hakkama ringi käima, sest põrand ei ole enam nii soe.
Vahepeal on ära vallutatud Tsukuba-san (selline lõpp pannakse mägedele, kuna mäge tähistava märgi üks võimalik lugemisviis on selline, viisakusega pole siin mingit pistmist, kuigi kõlab nagu viitaks kellelegi isikule). Kohale läksime jalgratastega: eelnev taustauuring Google Mapsis ütles, et tegemist võib olla 32.5 kilomeetrise retkega ühte suunda, aga tegelikult oli 20 ringis. Mäkke ronimisega võrreldes olid need 40 km eriti lihtsad ja muretud, eriti tagasitee, sest siis tundus 20km lamedat maastiku vägagi käkitegu. Väga kiidelda siiski vist ei saa, sest mäe jalamile jõudes ja natuke maad ratast üles vedades (kaugelt ei tundu väga, aga meie valitud Tsukuba-sani külg oli väga järsk) väsisin väga ära ja otsustasime kõigi tüdrukutega kaabliautoga? :D (cable car) üles minna, et säästa end veel pooleteise tunni pikkusest piinast. Poisid läksid muidugi üksmeelselt jala üles, ilmselt keegi ei julgenud end häbistama hakata. Mägironimisoskused saime üleval siiski proovile panna, sest Tsukuba-sanil on kaks tippu, kuhu saab ainult jala minna: mehe tipp ja naise tipp: see tuleb legendist, et Jaapani saared on kahe jumaluse, mehe ja naise (Izanagi, Izanami), koostöös kunagi tekkinud. Meil sai vallutatud mehe tipp, kuhu tuli ronida väga kivi-kalju-ja juurikarikast järsku teed mööda. Hiljem tuli välja, et kogu allamineku tee on sama karm, niiet sai tänatud tervet mõistust, et ma üles selle kaablivärgiga läksin.
Kuna vahepeal käisid jutud, et vahtralehtede punaseks minemise ajal (momiji) on plaan uuesti minna, siis v-o saab ka teine tipp vallutatud. Ilmselt on selleks ajaks unustanud kõik selle reisi rasked hetked, päevi tulitanud lihased ja tahan rõõmsalt kaasa minna. Üleval on vastupidises järjekorras pildid meie teekonnast: alguses Tsukuba-sani taustal, siis esimeses peatuspunktis Tsukuba-sani templis, siis olid näod juba väga punased ja sealtsamast lähedusest sai ka kaablimasina peale ronitud, järgmine on üleval kahe tipu vahel tiirlevas kohvikus tehtud ja kõige pealmine selles nn mehe tipus tehtud, kus vallutatud 871m. Nagu näha oli meil grupp üsna suur, mäkkeronimiseks suur grupp just sobibki, mulle tundub. Siis on rohkem energiat ja jõuab/viitsib ka rohkem.
Ära on käidud ka koolifestivalil, mis kujutas endast mõnes mõttes suurt söögilaata- sai osta kõigi üliõpilaste kodukoha- või siis niisama lemmiktoitu. Osad välismaalased pakkusid ka oma toitu- näiteks filipiinidelt või sri lankast - aga neid oli ka suurem hulk. Ei kujuta hästi ennast ette seal ühe supitirinaga eesti frikadellisuppi või kartulisalatit pakkumas :D Esimene pilt siin on tehtud "geiklubis"- sellise atraktsiooni oli festival ajaks trobikond poisse välja mõelnud, et natuke raha teenida. Sisse astudes muidugi kinnitati, et tegelikult pole keegi neist päriselt gei. Ostetavate atraktsioonide nimekirja kuulusid "geipoisi" rinnanibu puudutamine, "geipoisiga" koos kõrsiku söömine, üks teatud sõnamäng "geipoisiga" jne. Meie ostsime sealt baarist siiski ainult jääteed ja vaatasime niisama huviga, mis toimub, kuni meid välja juhtatati, sest kui midagi ei tellinud, siis sind väga passima ei tahetud jätta. Tants "geipoisilt" ja laul "geipoisilt" olid tasuta. Mulle lauldi enkat natuke joriseval viisil.
No comments:
Post a Comment