Tervitused Tokyost ja täpsemalt Yotsuyast :))

Yotsuya on armas väike linnaosa otse Tokyo südames, mitte kaugel keisripaleest. Siin on madalad majad, mõnusad rohelised aiakesed ja kurvilised künklikud teed. Pisikesi templeid on ka igal sammul, näiteks ka minu tagaaias ja mu tänava peal on veel üks. Ideaalne koht väikeseks jalutuskäiguks ja miks mitte ka elukohaks. Tulin siia taksoga, seega esimesel õhtul oli peas korralik segadus, kuna ma ei saanud enam aru, kus on jaam ja kus olen mina.

Seekordne Jaapanisse sõit läks ka päris libedalt. Sain päevakese veeta Pariisis ja jõudsin ära käia ka sealses uues lahedate linnas - Belleville  (tõlkes ilus linn) - multikulti linnaosa. Sõber ütles, et tegelikult on tegu Tobe(?)villega - ehk siis kolelinnaga, kuna talle see väga ei meeldi ja kõige peenem seal tõesti ei ole. Sealne park päris paras džungel ja öösel seal küll ära eksida ei tahaks, aga päeval oli mõnus rahvaste paabel, lasti isegi mussi ja tantsiti, peeti piknikku ja nauditi suurepärast vaadet tervele Pariisile - seda saab teha sealselt vaateplatvormilt.

Lennusõidu 12 tundi möödusid ka märkamatult, kuna raske uni vajus silma ja märkamatult jõudsingi lennujaama - kus passikontrolli juures oli naljakas vaatepilt. Seal oli väga kõhukas mees puki otsas, kes jälgis inimesi. Ja et kellelegi segaseks ei jääks, mida ta seal puki peal teeb, oli puki peale kirjutatud ka "under surveillance". Niiet see mees siis eeskujulikult üritas end kitsa puki peal ringi keerata ja uurida, millega rahvas tegeleb.

Minu Yotsuya majapidaja on armas pisike vanem naisterahvas, kes peab 10 kassi, 10 korterit ja on samas ka tantsuõpetaja. Selline täitsa tore naine, kuigi mulle väga ei meeldi, et ma ei saanud kohe oma esialgset korterit, vaid pean 3 päeva veetma ühes suuremas ja siis kolima.

Täna oli siis meie esimene kohtumine teiste treeningkaaslastega - meid on kokku 14 ja ollakse suht eri riikidest. Eestist on kaks ja Itaaliast kaks, samuti üks Bulgaariast, Poolast, Tšehhist, Leedust, Ungarist... Algas siis tavapärase orientatsiooniga. Sellele järgnes jaapani keele tund. Kahjuks teised väga ei oska jaapani keelt. Kuigi oli 2 rühma, siis isegi need, kes on Jaapaniga üsna kaua tegelenud ei suuda väga aru saada, rääkimisest rääkimata. Kõige vahvam osa oli kummardamise õppimine - nimelt on Jaapanis 3 eri võimalust kummardada - vastavalt inimesele peaks talle kummardama 10 kraadi, 30 kraadi või 45 kraadi. Seejuures on oluline meeles pidada, et 10kraadise kummarduse (kerge tervitus) puhul tuleks naeratada ja otsa vaadata, ülejäänute puhul peaks vaatama kaaslase kinganinasid.
30 kraadi on siis tavapärane viisakas tervitus kliendi juurde kohtumisele minnes, 45 kraadi on vastavalt kas tänuavalduse või vabanduse kummardus.