Nüüd viimati sai käidud kursuse "praktika jaapani suurfirmas" raames marubeni (ma tõlgiks punane ring) ettevõttes. Kuigi tegelikult oli see mõeldud Kesk-Aasiast, Venemaalt ja Ukrainast pärit õpilastele, sest nähtavasti on firma huvid sealkandis pisut suuremad, siis õnneks sain ennast ka osaliseks pressitud, kui ma sellest kuulsin. Rääkisin, et olen ka väikestviisi vene keele õpingutega tegelenud (valdavalt potsataja ja pushkini lugudega 9 aasta jooksul, aga selle jätsin mainimata) ja tunnen firma vastu suurt huvi, ja vastu mind võetigi. Võimalik, et siin tuleb tänulik olla ka Eesti vabariigi üleolevale Co2 hulgale, mille see firma Eestilt Co2 turult ostis.
Väga võimas oli, et meid ettevõttes endas vastu võeti, eelmine aasta oli seminar kuuldavasti ülikooli hoonetes. Kuigi nimetus oli praktika, oli tegu rohkem 2päevase seminariga ja väljasõiduga Tokyo lahe ääres asuvasse energiaressursside hoidmise kohta. (Ma hoidsin seal suht pöidlad pihus, sest viimatised maavärina juhtumid on nii ära hirmutanud. ) Saime maitsta ka ettevõtte poolt valmistatud bentot (midagi külma lõunasöögi-eine taolist) ja nautida nende kunstikogu - mille pärliks ja kangelaseks oli Sandro Boticelli. Seminare andsid mitme eri osakonna inimesed- räägiti sellistest firmadest üldiselt, nende h&r poliitikast, kogukonna aitamisest, tegevusest kesk-aasias ja mujal. Muuhulgas ka tuumaenergiast, natuke keerulisemat juttu. Mõned seminarid olid paberilt mahalugemised, aga 2 ameeriklast tundsid nii suurt rõõmu inglise keeles rääkisime üle, et jutt voolas ja paitas kõrvu.
Saime kuulda kuidas 20 aastat tagasi oli tegu ühe maailma suurima firmaga, aga kuna nad ise asju müüvad ja oma brände pole, siis keegi neist midagi ei tea. Samuti, kuna nad asju müüvad ja oma brände pole, on neil viimasel ajal raske, sest kõik ettevõtted tahavad ise oma kauba müümisega tegeleda ja kulusid kokku hoida- sellest ka nende uus tegevusvaldkond investeerimine ja tihti just Kesk-Aasia riikidesse ja energiavaldkonda, kuna Jaapanis energiaressursid praktiliselt puuduvad. Analoogsete ettevõtete töölevõtmise poliitika kohta oli huvitav kuulata, et inimesed saab 2 liiki töötajateks jagada: need, kellel on kunagi võimalus juhiks saada ja need, kellel pole, ehk lihtsad kontoritöötajad vms. Ja töötaja positsioon otsustatakse praktiliselt juba firmasse sisenedes, kuigi minimaalne liikumisvõimalus on ka olemas. Ja kui tavaline kontoritöötaja saab ületunni töö eest palka, siis juhiks saada pürgija ei saa. vot sulle siis. Ja vallandamise koha pealt pärl oli, et ka kõige halvemat töötajat lahtilaskmine enamasti ei ähvarda, kui just erilist käkki kokku ei keera.
Koduteel sai ära eksitud naistevagunisse, nende olemasolule on väidetavalt aluse pannud väga ja väga mitmed käperdamisjuhtumid Jaapani rongides - eriti näiteks hommikuse tipptunni ajal, mil ilmselt on süüdlast väga raske kindlaks teha. Tulemuseks on naistevagunid - mõeldud ainult naistele ja kindlatel kellaaegadel näiteks hommikuse tipptunni ja õhtuse viimase rongi paiku. Meie sattusime naiste vagunisse 2 seminaril olnud noormehega. Esialgu ei saanud midagi aru, aga mingi hetk taipasin, et keskkond on kuidagi kummaline - enamasti on rongide peal suurem enamus mehi, aga sel hetkel ei näinud ma rongis ühtegi meest. Ja siis märkasin seda ilusat roosat silti rongiseinal. Algul oli plaan silm kinni pigistada ja 45 minutit Tsukubasse sõitu ära kannatada, et ehk keegi ei pane tähele. Aga juba järgmises peatuses ronis peale naisterahvas, kes hakkas igasugu nägusid tegema ja vehkima "naised ainult" sildi suunas, niiet deporteerisime noormehed järgmises peatuses kõrvalvagunisse - läbi rongi teise vagunisse liikumine oleks võib-olla lõppenud mitmete kõrvakiiludega, ei oska öelda. Ise jäime tüdrukutega naistevagunisse, sest seal oli mõnusalt ruumi - meeste vagun oli puupüsti täis. See annab tunnistust ka firmas kuuldule, et tasuta ületunni tööd lubava ehk juhtimisepotentsiaaliga töö peal on enamasti mehed, naised saavad varem koju tulla.
Kuna olime 2 päeva venekeelse seltskonnaga - kõigi kas emakeel või riigikeel oli vene keel, sain natuke värskendatud oma vene keelt ja uue hüüdnime - Mashenka (võimalused olid veel Manja ja Maša), see liitub minu uute hüüdnimede pagasiga, kus on juba ees sloveeniapärane Maricka ja lihtsalt nime valest lugemisest tulnud Maiste.
Ja veel natuke uhkustuseks olgu öeldud, et just lõppes äsja ka bunraku seminar - see on traditsiooniline nukuteater, mis arenes välja pimedate rändmunkade jutuvestmisest külast külasse. See nukuteater pole aga absoluutselt laste teemadel ja jutust arusaamisprotsent oli mul ka suhteliselt kesine, kuna seal räägitakse poolklassikalises keeles. Kahjuks seminari raames kuhugi teatrisse ei jõudnud ja pidime leppima videomaterjaliga, aga kavatsen kunagi ikka ära käia. Lisaks tahaks käia veits rohkema äksjoniga kabukit vaatamas ja siis ka no-d, kus näitlejate liikumiskiirus on 1 stseen/ lava ühest otsast teise otsa, aga tundub ikkagi põnev, või kuidas? Annetused teatrikassase on teretulnud :P
No comments:
Post a Comment